Sotsiaalminister Maret Maripuu ei võtnud vastu ettepanekut konsulteerida töörahu säilitamise võimaluste üle ja teatas ametlikus vastuses Arstide Liidule ja Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliidule, et neil on streigi korraldamine keelatud.
Alates 2006. aasta sügisest, kui tekkis reaalne oht tervishoiutöötajate üldstreigiks, on riigi esindajad püüdnud selle toimumist iga hinna eest takistada. Juba eelmise aasta oktoobris, kui riikliku lepitaja puudumise tõttu ei saanud läbi viia lepitusmenetlust, tõdes õiguskantsler, et sellega rikuti töötajate põhiseaduslikke õigusi.
Jaanuaris venitas riiklik lepitaja tahtlikult lepitusprotsessi, esinedes sealjuures ajakirjanduses pidevalt ähvardustega, et tema streikida ei lase ja lepitusmenetluse ajal algav streik on ebaseaduslik. Lõpuks jättis lepitaja vormistamata seaduses ettenähtud protokollid. See tekitas segaduse 2007. aasta miinimumtunnitasude ümber ja ametiühingud olid sunnitud kohtusse pöörduma.
Halduskohus on lepitaja tegevuse õigusvastaseks tunnistanud, kuid eesmärk oli saavutatud – streik jäeti ära.
Sotsiaalminister teadis kevadest peale, et kui pole kollektiivlepingut, ei ole ka töörahu.
Arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit on korduvalt soovinud konsulteerida töörahu säilitamise võimaluste üle. Tervishoiutöötajate eesmärk ei ole mitte streik, vaid olukorra lahendamine, et arstiabi osutamine ei katkeks ja patsiendid ei kannataks. Ilmselt aga on palgaprobleemide sisuline arutamine võimalik ainult otsese streigiähvarduse survel, muidu jutule ei võeta.
Viimase aasta sündmuste tõttu on arstidel ja õdedel selge, et Eesti Vabariigis ei lasta neil oma huve kõikide põhiseaduses lubatud vahenditega kaitsta. Riigi suhtumine ei üllata meedikuid juba ammu, kuid streikimise otsene keelamine on siiski uus tase.
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonide järgi on õigus streikida üks peamisi vahendeid, mille abil töötajad ja nende organisatsioonid saavad edendada ja kaitsta oma sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid. Kui streigi korraldamine tehakse võimatuks või see pahauskselt nurjatakse, on riigil kohustus hoolitseda selle eest, et töötajate põhiõiguste rikkumine lõpetataks.
Mida teha aga siis, kui riigivõimu esindav minister streigiõigust püüab piirata? Arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit on otsustanud pöörduda õiguskantsleri poole.
Sotsiaalministri poolt põhjenduseks toodud kollektiivse töötüli lahendamise seaduse §12 lõige 2 keelab tõepoolest streigi korraldamise alates kohtusse pöördumise päevast. Juristiharidusega minister unustas aga läbi lugemata sama paragrahvi lõike 1, mis ütleb, et streigikeeld kehtib kollektiivlepingu täitmisest tulenevate kohtuvaidluste korral. Meie taotleme esialgu kokkuleppe sõlmimise tunnustamist, võib-olla jõuame edaspidi ka selle täitmise nõudmiseni.
Eesti Arstide Liit
Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliit