Eesti Arstide Liidu üldkogu lõppdokument

Eesti Arstide Liidu üldkogu on seisukohal, et:

Olukorras, kus ravikindlustuse tulud ei kata tegelikke raviga seotud kulutusi, ei tohi ravikindlustuse summasid kasutada muuks kui haigete raviks.
Tervishoiureformi ei saa jätkata, kui pole uuritud arstiabi vajadust, pole tehtud selget otsust investeeringute allikate kohta ja lahendatud tervishoiupersonali tööhõive küsimused. Haiglate ümberstruktureerimine on võimatu ilma toimiva hooldus- ja pikaravi süsteemita, mis seni puudub.
Juhime tähelepanu vajadusele viia omavahel vastavusse perearstide kohustused ja perearstiabile eraldatud ressursid; perearstisüsteemi ülekoormamine põhjustab paratamatult ravikvaliteedi langust.
Ravikindlustuse seadus ei tohi piirata patsiendi vabadust arsti valida ja arstiabi kättesaadavust. Riiklik sotsiaalpoliitika peab tagama turvalisuse ka ravikindlustuseta isikutele. Ravikulude kontrollimine ei saa olla arsti ja patsiendi ülesanne, see on vastuolus arstieetika ja kutsealase sõltumatuse põhimõtetega.
Praegune Patsiendiseaduse eelnõu ei reguleeri arsti-patsiendi suhteid viisil, mis aitaks kaasa kvaliteetse ja inimesekeskse arstiabi arengule. Raviteenuse osutamise õiguslikul reguleerimisel piisab Lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduse sätetest.
Arstid vajavad selget üleriigilist miinimumtunnitasu kokkulepet, mis aitab säilitada töörahu ja tagada patsientidele kvaliteetse arstiabi. EestiArstide Liit ei välista streiki äärmusliku vahendina, kui läbirääkimised riikliku lepitaja tasandil ei anna tulemust.
Vastu võetud Eesti Arstide Liidu üldkogu koosolekul 24.11.01 Tartus