Eesti Arstide Liidu avaldus tõstatas küsimuse sotsiaalministri usaldusväärsusest. Õendus- ja ämmaemandusvaldkonna organisatsioonid jagavad seda muret. Sotsiaalminister Karmen Jolleri suhtumine tervishoiutöötajatesse ning õendus- ja ämmaemandusvaldkonda ei ole olnud valdkonna eest vastutavale ministrile kohane.
Ministri algatusel lõpetati tänavu veebruaris õenduse arendusnõukogu tegevus ning kaotati Sotsiaalministeeriumis riikliku õendusjuhi (Chief Nursing Officer, CNO) ametikoht. 17. veebruaril pöördusid Eesti Õdede Liit, Eesti Õendusjuhtide Ühing, Eesti Ämmaemandate Ühing, Tartu Ülikooli õendusteaduse õppetool, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool ministri poole küsimusega, kes vastutab edaspidi õenduse ja ämmaemanduse arendamise eest. Lahendust ei ole tänaseni. Pooleli on jäänud olulised arendused, näiteks eriõe rolli laialdasem rakendamine, retseptiõiguse laiendamine, ämmaemandusteenuse arendamine ja õendustegevuste juhendite koostamine. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul on oluline, et igas riigis oleks riikliku õendusjuhi ametikoht, sest nii jõuab õdede vaade tervisepoliitika kujundamisse. Eestis on liigutud vastupidises suunas.
Ämmaemandate tegevust reguleerivad määrused “Iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused” ning „Nõuded ämmaemandusabi iseseisvalt osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele“ on aastaid aegunud ning nende uuendamine ei ole mitmele pöördumisele vaatamata edasi liikunud. Käesoleva aasta jaanuaris lõpetati sotsiaalministri
käskkirjaga “Rinnaga toitmise edendamise Eesti komitee” tegevus ning Eesti Ämmaemandate Ühingul puudub ülevaade, kuidas rinnaga toitmise edendamine edasi jätkub.
Kollektiivlepingu läbirääkimised on jõudnud riikliku lepitajani ja Tervisekassa 2027. aasta eelarves ei ole tervishoiutöötajate palgatõusu ette nähtud. Kahjuks ei ole valdkonna eest vastutav minister siiani leidnud aega osaleda aegsasti etteplaneeritud kohtumistel. Tervishoiutöötajad vajavad, et riik võtaks vastutuse ja osaleks lahenduse leidmisel, mitte ei jääks kõrvaltvaatajaks.
Sügisel kavandas ministri juhitav Tervisekassa nõukogu muuta nõuandva komisjoni korda nii, et tervishoiu osapooled ei saaks enam ise oma esindajaid nimetada. See looks olukorra, kus õendusvaldkonna eest ei pruugi nõuandvas kogus enam rääkida suurimad õdesid koondavad kutseorganisatsioonid. Ka ministri moodustatud tervishoiukonsiiliumis ei esinda õendus- jaämmaemandusvaldkonda ükski erialaorganisatsioon. Eksperte võib alati kaasata rohkem, kuid üksikisikud ei saa rääkida kogu valdkonna eest.
Tervishoiu kestliku rahastamise lahendusi on aastaid lubatud, kuid otsused on tegemata. Ka sel aastal ei ole tehtud samme rahastamise probleemi lahendamiseks. Tervishoiu konsensusleppega lubas riik rahastada õendusüliõpilaste praktika juhendamist, kuid ka seda lubadust ei ole ministeerium täies mahus täitnud.
Sotsiaalminister Karmen Jolleri tegevus ei ole andnud tervishoiutöötajatele kindlust, et nende muredega arvestatakse, ning meie usaldus sotsiaalministri vastu on vähenenud. Tervishoiutöötajatest hooliv minister leiab aega palgaläbirääkimistel osalemiseks ja võtab riigi nimel vastutuse lahenduse leidmisel, otsib lahendusi tervishoiu kestlikuks rahastamiseks ning peab oluliseks kutsealade arendamist.
Kätlin Lillemaa, Eesti Õdede Liit
Ulvi Tasane, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit
Häli Viilukas, Eesti Ämmaemandate Ühing